jutte ja triipe

December 30, 2010

Mürka. Pea jagu üle. Mart Soidro. (2010)

Filed under: 2010,biograafia,jutte — by tindikala @ 7:53 pm

Kui poleks Soidro-vana vastu nii suurt austust, siis võiks öelda, et ähähää Mürka perse kirjutas Mürkast raamatu. Soidro ise ohib sissejuhatuses, et jube kaua võttis aega, kaks ja pool aastat. Aga näed, kui oleks kiiremini kirjutada vehkind, siis mine tea, mis viimasest, Rakvere episoodist oleks saanud. Võibolla oleks üldse sitt raamat saanud. Nende Vändra saelaudade taustal, mis viimased aastad biograafiate saekojast lennanud, on Mürka karjäärilugu ikka tubli tummine tükk. Lõpus lasin muidugi veidi diagonaalis juba, no ei huvitanud iga mängu tulemus nii väga. Oleks sada lehekülge paksem olnud, oleks piinagrimass näole tulnud. Nii et hetkeseisuga igati paras. Nimede register on ja ajakirjanduse bibliograafia samuti. Beat this! Ainult Soidro-vana maksa pärast kerkis mure, enamus intervjuusid tundusid puhvetites läbi viidud olema. Mürka ise jätab südamliku Eesti jõmmi mulje. Kui ei oleks lugenud, sipleksin tiba teistsuguste eelarvamuste kammitsas. No ei ole koss mind väga huvitanud. A Mürka perse leiab ka äramainimist kõige muu hulgas.

Advertisements

December 28, 2010

Valikud elus (1. osa). Surmaväljad: Leegionärist teadlase tagasivaade elule ja kohtumistele. Ants Kõverjalg (2006)

Filed under: 2006,memuaristika — by tindikala @ 5:30 pm
Tags:

Elulugudega on lihtne. Iga inimese elu on kunstiteos. Tegelikult. Paberi peale panduna oskan mina öelda vaid seda, kas ka lugejale nauditavalt oma kogemus edasi on antud. Üksikud suudavad oma memuaaridest teha midagi enamat ja üksikud suudavad selle ka maha matta vanainimeselikku heietamisse. Kõverjalal on olnud kõverad elutee käänud. Loetagu, Eesti poisid ei võidelnud II ilmasõjas üksnes sirbi ja vasaraga. Ja kes õigem, seda ju öelda ei saagi.

Täiendan, kui muud osad ka läbi loetud.

Minu Moldova. Marje Aksli. (2008)

Filed under: 2008,jutte,minu-sari,mujalt — by tindikala @ 5:23 pm

Oehh, kuskil peaks kuidagi selle kokku võtma, mis ikkagi Petrone Minu-sarja peapuudus on ja see on pealiskaudsus. Stereotüüpidesse laskumine. On see toimetaja minnalaskmine või sarja omaniku? Enamus asju, mida ma lugenud olen, pärineb inimestelt, kes elanud sihtkohas aasta või tibakene rohkem. Üksikud vaid, kel ka tõesti miskit öelda selle maa kohta, mis kaanel kirjas. Üksikud, kelle loost saab rohkem aimu taustast, inimestest, asjadest. Faktiloetelu, kes millal valitses, millal oli kodusõda, kus on ägedamad restoranid jne suudab kokku panna igaüks teatmeteoste ja Lonely Planeti põhjal. Ilmub jälle teos “Minu …” ja lõpptulemina loeme inimese elulugu, kes elas vastavas riigis ühes linnas pool aastat. Ei, väga kaval sarja nimi siiski – igal inimesel on õigus oma arvamusele ja elule. Siiski tahaks kangesti asutada ise kirjastuse ja teha anti-sarja pealkirjaga “Aga minu …”.

Aksli alapealkiri on “Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis” ja see see peapuudus ongi. Ma küll konkreetselt ei tea, aga niipalju kui ma ise olen OSCE diplomaate olen näinud, siis nad liiguvad oma sihtkohariigis kahe turvamehe saatel ja suures valges džiibis. Autor on siinkohal mainimata jätnud, kuidas neil asjad korraldatud on, kuid ilmselge fakt on see, et kui sa elad high society‘s, siis ega sa sinna sügavale hinge ikka ei satu küll. Isegi siis, kui vaeseid kunstnikke tänavalt nimepidi tead ja üritad turske euroraha toel noortele emadele abiks olla. Noblesse oblige ja sätib distantsi samal ajal parajalt mugavaks.

Minu Argentina. Liis Kängsepp. (2010)

Filed under: 2010,biograafia,jutte,minu-sari,mujalt,reisult — by tindikala @ 4:40 pm

Nagu alati. Ette heita ei saa autorile, ega toimetusele, vaid peamiselt iseendale, et miks kurat ma seda siis ikka lugesin. Seekord puhtast igavusest. Ja käras küll. Kõik on nagu alati Mina-sarja puhul: mitte minu Argentina, vaid minu aasta Buenos Aireses (äkki siis ikka “Minu Buenos Aires”, mitte kohe Argentina) ja nii edasi. Ei, Liis oskab kirjutada küll, ajakirjanikuna on ta oma kooli kätte saanud. Ei, tore, et inimesed teevad aasta otsa vabatahtliku tööd Buenos Airese getos. Tore, et teevad hästi ja südamega. Tore, et ma nüüd tegelikult ei julgegi enam Argentinasse reisule tahtagi. Vaesus, korruptsioon, libedad mehed ja kuritegevus. Brr, tänan ei. Puhkuselugemisena pretensioonitu. Seljakotireisijale ja maailmarändurile asjalik abiline.

PS. Minu jaoks siiski Argentiina, oma aja laps vist ikka.

Kaks-null:üks-null

Filed under: que? — by tindikala @ 4:40 pm

Nii ongi. Juunikuust saadik lugesin läbi täpselt ühe raamatu ja sedagi võõras keeles ning elektroonselt. Avastasin, et paljud postid on siin veel mustandina. Kui aega saab ja sisu meeles on, luban sisse lüüa.

June 5, 2010

Mina ja mehed. Katrin Aedma, Toivo Niiberg. (2009?)

Filed under: eneseabi,jutte,memuaristika,que? — by tindikala @ 3:14 pm

See on nii kuradi kange kraam, et ma pole vist elu sees midagi sellist varem tarbinud. Päikesetuul meets psühholoogia meets reisikirjad meets internet meets jne… Autoritekst tagakaanel palub: “Kindlasti kiida, sest laitusega oskavad kõik maailma mürgitada,kiitmise oskus on aga tuhandeid kordi enam väärt!” Ma siis ei laida. Aga ausalt öeldes ka ei taipa. Eks viga ole minus. Pole ma kunagi suutud vääriliselt hinnata ei “Saladusi” ega “Päikesetuult” ega ka “Vahitorni”. Õnneks on tegu 21. sajandi psühholoogia õpikuga, mis esindab narratiivset õpetuse stiili ja jääb seega minu ampluaast väljapoole. Ühte peab küll ütlema, et KAedma on väga kõva paueriga bitch (ja see ei ole halvustav) ja see paistab.

Raamat Apollost
Mina ja mehed
KA Konsultatsioonid
Murutar raamatust

Kohatäide. Jüri Pino. (2010)

Filed under: 2010,jutte,memuaristika — by tindikala @ 3:04 pm

Seda anekdooti ikka mäletate, kuidas pohhuistid otsustasid kokkutuleku korraldada ja see kukkus kolinal läbi, sest keegi ei tulnud kohale. Kõigil oli pohhui.

Ma ise ei kuulu ka vasikavaimustusega demokraatiat kiitvate kodanike seltsi, kuid nagu üks tark mees on kuskil öelnud, et paremat meil praegusel ajahetkel kuskilt võtta ei ole.  Mõnikord tundub, et jupike mõistlikku türanniat kuluks kohati lausa marjaks ära. Aga seda meil siiski võtta pole ja kui mängureeglid on kokku lepitud, siis tuleks neist ikkagi kinni pidada ja kaasa mängida. Muidu jääb kokkutulek jälle ära. See mind Pino juures vihastabki, et ta ei viitsi. Parem võtab mõne õlle ja venitab veinikest. No nahhui. Mine ja libista, aga kui midagi teha oled lubanud, siis tee. Aga ta ju ei teinud ka. Oli linnavolinik ja “täitis kohta”. Selline süüdimatu läbi elu.

Tegelikult ei ole mul vaja isikut ja tema tegusid kritiseerida. Seda enam, et kunagi sattusin ise kohatäitena Ülikooli üliõpilasesindusse. Istusin pika laua taga ja vaatasin, kuidas Otter tatti pritsib. Ise ei saanud samamoodi aru, kellele ja milleks see komejant. Õnneks ei kestnud see kaua, paar kuud vaid ja palka ka ei makstud, nii et piinlik ei ole.

Hämmastav, kuidas Pino on mitte millestki ja mitte millegi tegemisest välja venitanud terve raamatu, mis sisaldab mitte midagi. Samas on see hea ja vajalik poliitiku ja diplomaadi käsitööoskus. Kuid kui näiteks teie laual on üks jalg lühem ja laud seeläbi kõikuma kipub, siis suurepäraselt sobib sinna lauajala alla ka Pino raamat. Nii-öelda kohatäiteks.

June 4, 2010

Peegelpilt. Enno Ootsing. (2010)

Filed under: 2010,jutte,memuaristika — by tindikala @ 1:23 am

Kunstnike tsunft on nagu iga teinegi – suur, lai ja kohutavalt läbipaistmatu. Kirjanike oma nõndasamuti. Kui sa ise siseringi ei kuulu, siis kõik oma teadmised kogud sa kokku kuulujuttude või siis mälestuste põhjal. Häbi tunnistada, nimi Ootsing ütles mulle raamatu kättevõtmise hetkel täpselt null asja. Aga raamatuid ma austan ja inimesi, kes raamatutest hoolivad seda enam. Igatahes ilmus Enno Ootsing mu radariekraanile nüüd raamatukujundaja ja -kunstnikuna. Vaevalt ma muidu teda kuidagi leidnud või tajunud oleksin. Ja see ongi minu jaoks selle raamatu suurim väärtus. Lugu ise on ju tavaline Eesti inimese lugu. Või ükskõik millise inimese oma. Ja pole kirja pandud paremini või halvemini kui enamus elulugusid. Seda ta ongi, inimese lugu, kes on oma tööd ja elu armastanud. Muud siit ei leia. Aga oskaks ma ise niimoodi …

Ida läänepiiril. Brigitta Davidjants. (2010)

Filed under: jutte,memuaristika,mujalt,reisult — by tindikala @ 1:10 am

Kogu aeg oli tunne, et tegu on selle filmikriitikuga. Noh, et ei saa ju kõik perekonnas tublid olla ja kirjatööga tegeleda (tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud eesnime järele kontrollida, üks davidi jant kõik). Aga tegelikult on ikka vist Kristiina õega tegu.

Ma ei taha väga nõus olla Juku-Kalle Raidi arvamusega raamatu tagakaanel, kus ta ütleb, et “Kõik need, kes ei viitsi Brigitta sisekaemuslikku päevikut läbi lugeda, on raskelt lollid.” Ses mõttes, et kui ei viitsi, siis sa oled loomulikult loll ja laisk ja lähed põrgusse, aga kui sa seda raamatut poest ei osta või sõbralt ei laena, siis midagi väga olulist sa ei kaota ka. Jah. Ma olen ise Gruusia fänn ja Brigitta on vist Armeenia fänn (päritolu!) ja türklased, need lihtsalt on ka sealsamas kandis oma vuntsidega. Raamat ongi peamiselt Türgist ja türklastest ja üliõpilastest türklastest ja Türgis. Ei ma ei tea. Ma olen nagu millegi kahevahel. Kui see kõik oleks üks blogi või Interneti tekst, siis mul ju ei olekski selle vastu midagi, aga raamatuks vormida nagu poleks mõtet olnud. Soovitan. Aga raamatuna on veidi eklektiline ja mõttetu.

Kes sandistas lugeja? Liis Lass. (2009)

Filed under: huumor,jutte — by tindikala @ 12:46 am

Liis Lass. Liis Lass. Liis Lass. Ma kirjutan sinust. Aga ära sina minust. Kirjuta. Muidu kaeban kohtusse. Vot nii. Õnneks tuleb blogist välja, et Liis Lass on Vilniuse ülikoolis magistriprogrammi erikursusel ja vaevalt tal sealt aega üle jääb süvainternetis ringi tuulata. Las olla jah. Mina ei ütle, et Liis Lass loll on. Samas on Leedus palju kirikuid.

Eh. See on jälle kättemaksukirjandus. Teate küll. Mõnikord kihvatab, et kuidas nad ometi… Ja no üleüldse ei tea nad midagi… Ja ma olen ju ometigi…! Noh ja nii edasi. Populaarne žanr viimasel ajal. Otsa tegid lahti Tähismaad. Siis tulid Ruitlane, Lass, Buchanan (viimane on minu meelevaldne määratlus). Ei oskagi midagi öelda. Ütleks ainult, et ärge lugege. Ei tasu vaeva. Noh, ses mõttes et Liis Lass on ilmselt täitsa okei tibin, kui sa temaga Shahis veiniklaasi taga kokku juhtud, aga kallikene, oli siis nüüd vaja Kroonikale niimoodi “kätte maksta”.  Tormist veeklaasis see kaugemale ei küündi. Me kõik oleme ju maailma parimad, targeimad, tublimad ja üdini head. Ja kõik teised on lollid. Sellest arusaamiseks tõesti ei pea seda raamatut lugema. Isegi need lollid eeslinnade elanikud, keda raamatus mainitakse on ju maailma parimad, targeimad, tublimad ja head. Aga sina ise?

Next Page »

Blog at WordPress.com.